Soodsaim viis elektri tootmiseks: maismaa tuuleenergia

• Riiklikult tuleb energeetikat vaadata tervikuna.
• Eesti peab valima endale sobiva energiaportfelli.
• Elekter peab olema ka konkurentsivõimelise hinnaga.

 

Maismaa tuuleenergia on kõige soodsam võimalus elektrienergia tootmiseks. Meretuuleparke on kallim rajada, mis teeb ka elektrihinna kõrgemaks, kirjutab TMV Greeni arendusjuht Jaanus Kivirand.

 

Energiamajanduse suur väljakutse on leida tasakaal varustuskindluse, taskukohase hinna ja keskkonnasäästlikkuse vahel. Seejuures on taastuvenergia ja traditsioonilise põlevkivi, söe või gaasi põletamisel põhineva energeetika vastandamine kunstlik. Kõigil neil tootmisviisidel on elektri tootmise portfellis oma koht ja aeg.

 

Maismaa tuuleenergia on kõige soodsam võimalus elektrienergia tootmiseks ja seda ilma taastuvenergia toetuseta. Kuna madalam elektrihind on üks majanduskeskkonna konkurentsieelistest, tuleks Eestis esmalt kasutada ära võimalused maismaatuuleparkide rajamiseks. Meretuuleparkide rajamine on kulukam, mis tähendab lõpptarbijale ka kõrgemat elektri hinda.

 

Tuulistel perioodidel on tuuleenergia kasutamine majanduslikult igati mõistlik – sel ajal saab juhitavates elektrijaamades vähendada katelde koormust ja kütuse kasutamist. Maismaatuulepargid vastavad nii taskukohase hinna kui ka keskkonnasäästlikkuse kriteeriumile. Tuuliku tootmiseks kuluva energia toodab tuulik tagasi kolme kuni viie kuuga. Selleks ajaks aga, mil tuul ei puhu ja päike ei paista, peavad olema salvestid ja juhitavad võimsused. Meie elektrienergia tarnekindlus ei tohi jääda sõltuma ilmast.

 

Maismaatuulikud on väga hea tootlikkusega – kui ühe tuuliku elektrienergia muuta soojuseks, saaks näiteks kaetud kuni nelja Kehtna-suuruse asula soojusenergia vajadus (Kehtna soojatarbimine on 6500 megavatt-tundi (MWh)). Kaasaegne maismaatuulik on võimsusega kuus kuni seitse megavatti, toodab energiat kõrge kasuteguriga (35–45 protsenti) ja annab toodangut 20–23 gigavatt-tundi aastas (GWh/a) (ehk ühe megavati võimsusühiku kohta 3000–3500 MWh).

 

Madalam ehituskulu, soodsam elektrihind

Tuuleenergia kasutegur ja minimaalne keskmine elektri omahind, millest alates on projekt kasumlik, sõltuvad nii maismaa- kui ka meretuulepargi puhul asukohast. Reeglina on meretuulepargi keskmine elektrihind ligi kaks korda kõrgem kui maismaal. Rahvusvahelise finantskonsultatsiooni ettevõtte Lazard analüüsi põhjal on maismaatuuleparkide keskmine hind vahemikus 24–75 ja meretuuleparkidel 72–140 dollarit megavatt-tunni kohta. Maismaatuuleparkide kasuks räägib madalam ehituse hind – mida odavam on ehituskulu ja suurem toodang, seda madalama hinnaga toodangut saab tuulepark võrku anda.

 

Eestis, kuid ka Baltikumis laiemalt, on maismaatuulepargi ehitamise kulu 1,2–1,5 miljonit eurot megavati kohta. See tähendab, et ehituskulu on kaheksa kuni kümme miljonit eurot ühe maismaatuuliku kohta.

 

Investeering meretuuleparki – kaks korda suurem

Eestis ei ole veel meretuuleparke rajatud või nende investeerimisotsuseid tehtud. Seetõttu on raske täpselt öelda, kui suureks meretuulepargi rajamise lõpphind siinsetes oludes kujuneb. Lähima referentsina võime võtta aluseks Poolas Orlen Groupi ja Kanada Northland Poweri koostöös ehitatava avamere tuulepargi Baltic Power (suurusega 1140 MW). Selle tuulepargi aastaseks toodanguks prognoositakse 4000 GWh (4 TWh/a).

 

Eelmise aasta oktoobris jõuti projektide investeerimisotsuseni: kogueelarveks on 4,73 miljardit eurot, millest ehituskuludeks enam kui neli miljardit eurot. Niisiis on selle meretuulepargi ehituskulu 3,5 miljonit eurot MW kohta – üle 2,5 korra rohkem kui Baltikumis ehitatavatel maismaatuuleparkidel. Meil ei ole alust arvata, et Eestis oleks meretuulepargi ehitamine soodsam. Pigem kallim, sest peame arvestame rüsijää mõjust ning merepõhja geoloogiast tulenevalt kallima vundamendiga.

 

Tõsi on, et meretuulepargi toodang on suurem. Läänemere piirkonnas võime eeldada merel elektri toodanguks 4000 MWh megavati kohta, mis on 15–25 protsenti rohkem kui maismaal. Samas investeering meretuuleparki on aga koguni 2,5 korda suurem. Seetõttu on ilmselge, et merel on investeeringu maht toodetud energiaühiku kohta ligi kaks korda kõrgem kui maismaal ning lisatoodang maismaatuulikutega võrreldes tuleb suure investeeringukuluga.

 

Meretuuleparkide majanduslikuks ära tasumiseks on seega vaja vähemalt kaks korda kõrgemat elektrihinda kui näiteks maismaatuulepargi puhul. See hind tuleb tagada kas riiklike toetuste või pikaajaliste elektrimüügilepingutega. Mõlemal juhul tähendab see, et energia tarbijad maksavad selle vahe kinni. Küsimuseks on vaid see, kuidas ja mis nimetuse all see inimeste ja ettevõtete arvele jõuab. Kui plaanis on kavandada riiklikke toetusi, siis leian, et me kõik väärime selgust, kui suure rahalise kohustuse ja kui pikaks ajaks riik maksumaksjale võtab.

 

Madalam elektrihind ergutab majandust

Kuna madalam elektrihind on üks majanduskeskkonna konkurentsieelistest, tuleks Eestis esmalt ära kasutada maismaatuuleparkide rajamise võimalused. Kes meist ei sooviks väiksemaid elektriarveid?

 

Rääkimata sellest, et soodne elektrihind mõjuks positiivse argumendina ka võimalikele tootjatele ja tööstustele, kes otsivad ettevõtetele sobivat asukohta. Miks ei võiks see riik olla Eesti?

 

Eriti kui üle Eesti rajatavad tuule- ja päikesepargid saaksid pakkuda võimalust otseliiniks – tänu sellele saab tarbiv ettevõte maksta vähem võrgutasu. Otseliin on praktiline ja väärt lahendus, mis ei too maksumaksjale lisakulu, kuid toetab suurte tööstusinvesteeringute jõudmist üle Eesti, elavdades jällegi majandust ja võimaldades tuua tööstusinvesteeringuid maapiirkondadesse. Otseliini piirkonda võiks laiendada, sest praegu saab otseliini rajada kuni kuue kilomeetri kaugusele elektritootja liitumispunktist.

 

Tiheasustusega riikides eelistatakse meretuuleparke, hajaasustusega riikides maismaatuuleparke

Meretuuleparke on eelistanud riigid, kus on palju elanikke, kuid vaba maad vähe. Euroopas on suur elanikkonna tihedus ja suur elektri tarbimine näiteks Hollandis, mis on Saksamaa järel suuruselt teine meretuuleparkide operaator Euroopa Liidus. Hollandi aastane elektri tarbimine on 110 TWh ja rahvastiku tihedus 517 inimest ruutkilomeetri kohta. Tõepoolest oleks neil raske leida maismaal piirkonda, kus suures mahus tuuleparke arendada.

 

Eestis on Hollandist üle 13 korra väiksem elektri tarbimine (8 TWh aastas) ja üle 16 korra väiksem rahvastiku tihedus (31 inimest ruutkilomeetri kohta). Meil oleks mõistlik lähtuda Rootsi ja Soome eeskujust ja rajada tuuleparke maismaal ning kasvatada tuuleenergia osakaalu kogu energiatootmise portfellis. Rootsis on kokku 16 400 MW tuuleparke, neist vaid 192 MW on meretuulepargid.

 

Riigi energiaportfell olgu konkurentsivõimeline

Elekter on meile kõigile liiga oluline selleks, et sõltuda vaid ühest elektritootjast või ühest energialiigist. Riiklikult tuleb energeetikat vaadata tervikuna ja leida riigile sobiv tootmisportfell, mis tagab nii varustuskindluse kui ka konkurentsivõimelise energiahinna võimalikult keskkonnasõbralikul moel.

 

Eesti vaates on tuuleenergial energiatootmise portfellis oma koht. Maismaatuuleparkide rajamiseks vajaminev hinnagarantii on madal ja neid saab rajada hajutatult väikeste ühikute kaupa. Peaksime energeetikas lähtuma Rootsi ja Soome kogemusest ning panustama majanduslikult soodsaima lahenduse elluviimisele.

 

Energiamahuka tööstuse Eestisse toomiseks ei pea elektrienergia olema üksnes keskkonnasõbralikult toodetud, vaid ka lõppmaksumus peab tarbija jaoks olema meie regioonis konkurentsivõimelise hinnaga. Selleks, et vältida turumoonutusi, Eesti tarbijate kurnamist lisatasudega ja kokkuvõtteks majandusliku konkurentsivõime langust võrreldes naabritega, tuleb taastuvenergia tootmiseks kavandatavate riiklike toetuste maht selgelt piiritleda.

 

Omad eelised on nii maismaa- kui ka meretuuleenergial. Mõlema kasuks räägib aga see, et tuuleenergial on loodusele ja keskkonnale teistest elektritootmistest väiksem mõju – ei teki kasvuhoonegaase ega paisata õhku saasteaineid. Samas tuleb silmas pidada, et kumbki tootmisviis ei taga meile energia tarnekindlust ja riikliku energiapoliitika planeerimisel tuleks lähtuda kogu elektrienergia tootmisportfelli koosmõjust ja maksumusest.